Kuidas siis edasi Eesti tervishoiupoliitikaga?
Jaak Aru
Eesti, Euroopa ja kogu läänemaailm seisavad silmitsi oluliste muutustega ühiskonnaelu erinevates valdkondades. Vananev elanikkond, innovaatilised ja sageli ülikallid uued tehnoloogiad ning ei-tea-kust võetud harjumused koormavad finantsiliselt tervishoiu- ja sotsiaal-, aga ka haridussüsteemi. Käesoleva kirjutise eesmärgiks on märgistada mõned probleemid Eesti tervishoiu lähiaastatel.
Traditsiooniliselt tuleks säärast tervishoiu analüüsi alustada finantseerimisest. Siin on kaks olulist muutujat ja muudetavat.
Esiteks kasvab „kallite“, aga väga tõhusate meditsiiniteenuste hulk, mida sotsiaalne tervishoiusüsteem ei jõua täies mahus kinni maksta. Toon kaks näidet ravimite valdkonnast. Praeguste arusaamade kohaselt raviks Alzheimeri dementsusega inimesi (nii nooremaid kui vanemaid) edukalt nn. „biologicum“ Lecanemab, mille aastane hind oleks ca 24 000 eurot. Kui eeldame, et Eestis on paari aasta pärast diagnostiliste meetodite täpsustamise abil kindlaks tehtud kuni 10 000 Alzheimeri tõvega inimest, siis nende raviks tuleks aastas kokku kulutada 240 miljonit eurot. Samasuguse arvutuse võib teha nn. CAR T-cell ravi kohta, mille eesmärgiks on tõhusalt ravida teatud vereloome kasvajate haigeid. USA arvutuste kohaselt maksab ühe patsiendi ravi ca 300 000 dollarit; Eestis on Icosagen koostöös Regionaalhaiglaga lubanud tagada ühe patsiendi ravi umbes 100 000 euro eest. Niisuguseid patsiente oleks Eestis kuni 600, niisiis kokku 60 miljoni euro ulatuses, vt https://www.icosagen.com/et/et-uudised/ Säärast loetelu võib täiendada nii diagnostiliste kui ka kirurgiliste raviprotseduuridega ja küllalt kiiresti jõuaksime kokku lüüa vajadused poole Eesti ravikindlustuse eelarve ulatuses. Ja see kõik tuleks lisaks tänasele ravikindlustuse eelarve kulupoolele.
Mida siis teha? Kurvastuseks pean siinkohal kohe avaldama oma arvamust, et eraravikindlustus ei ole see vahend, mis aitaks säärast finantsprobleemi lahendada. Nimelt olen aastaid jälginud Saksamaa eraravikindlustuste sissemakseid ja need on viie aasta jooksul kasvanud keskmiselt kaks korda. Veelgi enam, need eraravikindlustuse kliendid, kes haigestuvad, peavad lähiaastatel tegema kuni viiekordseid sissemakseid. Vt. nt. https://www.deloitte.com/de/de/our-thinking/industry-thinking/blogs/2026/industry-briefing-die-zukunft-der-privaten-krankenversicherung-im-jahr-2035.html Olen ise näinud mitmeid erakindlustuse patsiente, kes kolmandal haiguse aastal enam ei suuda oma kindlustusmakseid maksta.
Mis aga aitaks tervishoiukulutusi ohjeldada? Sellele küsimusele täna Euroopas vastust ei ole. Selge on see, et järjest toodetakse juurde kalleid ravimeetodeid ja patsiendid on üha enam teadlikud nende olemasolust. Ehk teisisõnu, kui varem võidi patsiendile öelda „säärane ravi ei ole meil tavapärane“, siis kahe-kolme aasta pärast küsivad patsiendid, kes on oma haigusest vestelnud AI-ga: „MIKS MITTE?“ Ja arstil, kes tahab oma haiget aidata, ei ole lihtne vastust leida... Või kuidas siis selgitada rasket südamehaigust põdevale kaasmaalasele, et kuigi AI kinnitas, et Dubai haiglas on just temale paslik „kunstsüda“ kapis, mis tõsi küll maksab paarsada tuhat dollarit, siis tema seda eestlasena kuidagi ravikindlustuse vahenditest tasuda ei saa...
Üheks peamiseks Eesti tervishoiu finantsprobleemiks on aga haigekassa hinnakirja vananemine ja puudulikkus. Mitte omandivorm, vaid haigekassa hinnakiri ja teenuste eest tasumise kord teevad võimalikuks laboriteenuste osutajate 20%lise kasumimarginaali, perarstipraksise 30 000 eurose kasumi aastas ja 10 protsendilise kasumi Regionaalhaiglas 2024. aastal. Tõsi küll, suured sihtasutused (PERH ja TÜK) „leppisid kokku“, et enam kasumeid ei näidata, aga see ei varjuta tõsiasja, et haiglajuhid räägivad „tasuvatest“ ja „mittetasuvatest“ ravi- ja diagnostikaprotseduuridest. Hinnakirja korrigeerimine ei ole keeruline protsess, vaja on võrrelda teatud protseduuride hindu euroaladel ja Eestis. Küll siis avastatakse, et nii mõnegi ravimeetodi eest maksab Eesti haigekassa kaks korda rohkem kui mujal Euroopa mandril. Jätan siinkohal isegi kõrvale ravimite hinnad. Nende puhul on naeruväärne, et krooniliste haigete medikamendid on sageli pakendatud kümne kaupa, samal ajal kui nt. Saksamaal on 100lises pakendis üheravimi või päevadoosi hind kaks korda madalam kui 10lises pakendis.
Rahast ma ju pikalt kirjutada ei tahaks, aga siiski pean valgustama Eesti tervishoiu „tippsaavutust“, mis puudutab diagnooside tootmise käivitamist perearsti süsteemis. Kui varem maksti 40 aasta vanuse ja 70 aasta vanuse patsiendi eest peaaegu ühepalju pearaha, siis „edumeelne“ reform tekitas olukorra, kus 4 diagnoosiga patsiendi eest saab perearst kaks korda rohkem pearaha. Mida see siis praktilises elus tähendab? Toogem näide. Perearsti vastuvõtule tuleb 72-aastane patsient, kes senini pole ravimeid tarvitanud ja kes kaebab põlvevalu. Tema röntgenipildil selgub diagnoos nr 1 – gonartroos. Perearst mõõdab vererõhku, saab tulemuseks 150/90 mmHg ja ongi tabatud teine diagnoos – kõrgvererõhutõbi. Kui määratakse analüüsid, siis pole kaugel „laboratoorse“ suhkruhaiguse diagnoos (HbA1c kerge kõrvalekalle). Ja 2027. aastast lisandub ülekaalulisele diagnoos „adipositas“. Kahe nädalaga on senini terve vanem kodanik muutunud nii „haigeks“, et tema eest peab haigekassa tasuma kaks korda rohkem pearaha kui varem. Säärane „haigestumine“ aga kandub edasi riiklikku statistikasse ja kallutab ebamõistlikus suunas vananeva elanikkonna haiguste struktuuri.
Kindlasti oleks võimalik kirjutada pikemalt ka sellest, kuidas kahe jalaga lonkab Eesti meditsiini esmatasand, kuidas ei ole tervishoiujuhid sammu pidanud elanikkonna vananemisega, kuidas on võimalik, et Eestis pole seadusandlike aktidega defineeritud arsti ja keskmeditsiini personali ülesanded jne. Välja võiks tuua arvud, mis iseloomustavad haiglavoodite täitumist ja personali töökoormust, perearstide „kontaktvisiitide“ tagamaid jne jne. Aga seda on mõtet teha siis, kui võetakse vastutus muudatuste tegemise eest. Ja niisama „näägutada“ ei ole artikli kirjutaja eesmärk.
Lõpetuseks tahan öelda, et sotsiaalministeeriumis on ka mitmeid nutikaid arendustsenaariumeid ja nendega tutvumine peaks kuuluma iga tulevastel valimistel kandideeriva meditsiinitöötaja ning tervishoiupoliitiku kohustuste hulka. Mitte et jõuda „reformijatega“ samale lainele, vaid selleks et edendada Eesti tervishoidu.
Jaak Aru — pensionär, geriaater ja hobikorras sotsiaalsüsteemide jälgija üle 30 aasta. Vt. J. Aru „Tervishoiu kui majandusharu seadusandlikest alustest Eesti Vabariigis“: https://www.akad.ee/issues/1997-06/